Siin pesitseb neeger omas sulisevas rasvas

See pealkiri on vist üks kõige nõmedamaid ja enimkasutatuid fraase üldsegist kogu maailmas. Iga firma üritab oma 3D lahendusega turule tulla, toimuvad suured promo üritused, käiakse messidel ja ega meedia ka lase sel niisama logeleda, vaid võtab ikka otsast kinni. Praegu, kus Eestis esimesed 3D telerid müügile tulid on lausa kohustuslik üks või paar artiklit sellest kirjutada ja kuna ka endale 3D juba mõnda aega tuttav, siis võiks ka ise miskit kribada.

Hetkel on vast kõige populaarsem koht 3D nägemiseks kas Cinamon või Coca-Cola Plaza, kuid seda rõõmu saavad mugavalt nautida vaid pealinnas elavad inimesed. Täiendavalt tegelikult postitas 01.04 Forum Cinemas AS uudise, et Tartus kinos Ekraan hakkab nägema 3D filme, kuid kas tegu oli aprillinaljaga või tõsiseltvõetava sõnumiga on hetkel veel raske öelda. Nüüdseks võiks ju öelda, et kinode 3D monopol hakkab kaduma ja inimesed saavad ka kodus hakata filme vaatama, kuid kas tõesti on see kõik nii lihtne?

Tegelikult peitub vastus suuresti rahakoti paksuses, sest praegune kodune 3D tehnoloogia pole odav. Hetkel on saadaval 3 erinevat mudelit Samsungilt suurustes 40″, 46″ ja 55″ ning hinnad varieeruvad  27,999-45,999 krooni vahele, lisaks on Samsungi puhul ka vaja osta prillid eraldi, 1499.- tükk. Muidugist sellega kogu pidu ei piirdu, sest on ka vaja 3D materjali ja hetkel ka mängijat, mida hetkel küll ühestki e-poest ei leidnud, kuid peaks olema tulemas või siis juba lettidel Elionis, telerid on olemas ka Euronicsis. Sellist väljaminekut aga vaevalt enamus meist on valmis tegema praegusel ajal, eriti veel, et 3D filmide saadavus on olematu.

Läheks aga nüüd üle kogemuste juurde. Praeguses olukorras, kus on 3D nägemiseks vajalik prille kasutada, on tegelikult 3D vaatamine pigem sarnane maadlusega kui lõõgastava õhtuga kodus teleka taga. Probleemiks on nimelt see, et 3D pilt on parim just teleka ees täpselt olles ja seda kenasti koolipoisi moodi vaadata. Kui juba läheb väänlemiseks, nurga alt vaatamiseks, lamamisasendis vaatamiseks vms, siis on tulemuseks ebaloomulik pilt, seda kas vale valguse läbivuse või värvitoonide ebamäärasuse (meenutab värvifiltri lisamist objektiivi ette) tõttu. Lisaks on ka prillid piisavalt suured, et pikutades hakkab nende paigutamine ebamugav olema. Paraku enda kogemustest võin öelda, et vedelen sageli pikali või külili filmi vaadates. Sellega aga ka kõik ei piirdu, lisaks on ka probleemiks prillide peegeldus – st ei ole üldsegi ebatavaline näha enda nägu prillid pealt, kui tuba ei ole pimendatud. Järgmise probleemina võiks ette tuua prillide valguse neelamise, mistõttu peab teleka pilt olema tunduvalt eredam piisava valguse saavutamiseks. Muidugist siin pole kõik paha, sest tegelikult see tumendab ülejäänud vaatevälja. Kui nüüd veel norida pisut, siis tegelikult minumeelest peaks ka 3D puhul teler olema suurem tavalisest telerist, et saavutada parem effekt. See võib aga jällegist pinnuks silma hakata tavafilmide puhul. Peaks veel juurde mainima, et too Samsungi mudel suutis ka tavalisest 2D pildist teha 3D pildi, kuid effekt oli minumeelest praktiliselt minimaalne või sageli isegi olematu enamus situatsioonides, muidugist oli ka väga häid looduskaadreid ja CGId, mis nägid juba täitsa realistlikud välja. Sageli küll aga võib end leida situatsioonis, kus kaugemal olev objekt on hoopiski toodud ligemale ja vastupidi, seega seda siiski päris ei soovitaks.

Nüüd peale seda võib jääda mulje, et 3D on pahapaha, tegelikult pole see siiski päris nii. Tegu on toreda ja loomuliku jätkuga innovatsioonide reas, mis hõlmab visuaalse pildi edastamist meieni. Minu kogemused uue Samsungi 3D teleriga tutvumisel olid siiski positiivsed, sest pilt mis edastatakse on mõnusalt terav Blu-ray meedia puhul, telekad suudavad piisavalt valgust edastada ja ka ruumilisus on täiesti olemas ja meeldiv. Kui praegu hakkame me selle aasta jooksul nägema kõikidelt suurematelt tootjatelt esimesi 3D telereid ja mängijaid, siis on lootust, et järgmise-ülejärgmise aasta jooksul võib näha ka tavatarbija rahakotile mõistlike mudelite ilmumist turgudele. Selleks ajaks on loodetavasti ka 3D filmide varu poodides tunduvalt suurenenud.

Tegelikult tuleks nüüd ka vajalik rääkida mida tulevik meile tuua võib. Tulevik on tegelikult üpriski kindlalt määratletud lähiaastate arengu suhtes. Praegu hakkavad tootjad vaatama, et millised Blu-ray mängijad suudetakse lähi uuenduste 3D võimelisteks teha, seda on muideks lubanud juba Sony oma PS3-ga, loodetavasti tulevad ka suuremad Blu-ray seadmete tootjad selle lükkega kaasa. Täiendavalt hakkame me kindlasti nägema 3D telerite ja meedia pealetungi. Firmadele muidugist saab saab vägagi meeldima, sest saadakse hakata pakkuma midagi palju vägevamat, kui HD tehnoloogia tulek eales suutis. Kõige rõõmsamad võime aga olla prillivaba 3D arenduse suhtes. Intel on juba oma prillivaba telerit demonud erinevatel suurematel messidel, näiteks siis CES 2010. Prillivaba 3D hetkel suurim probleem on vaatenurkade vähesus aga kuna tehnoloogia on veel varases arenduses, siis varsti suudetakse see barjäär kindlasti ületada.

Lisaks oleks veel paslik mainida, et ka 3D jõuab televisiooni varsti. Juba selle aasta jooksul lubatakse erinevais maailmapaigus käivitada arvatavasti vähemalt 7 3D pilti pakkuvat telekanalit. Ka 2012 Londoni ülimpiamänge lubatakse 3D pildis edastada. Millal kõik see areng Eestisse meeldival mahul saabub on aga veel vara öelda. Hetkel on ka 16:9 või HD üleminek siiamaani enamustele telekanalitele probleemiks – enamasti siis on selleks probleemiks vähene huvi, kuna praeguste tarbijate kodudes on siiski laiekraanid vähemuses. Muideks niipalju veel huvitavat, et Elion kavatseb oma IPTV platvormil hakata samuti 3D materjali edastama, valmisolek loodetakse saavutada selle aasta lõpuks aga eks aeg näitab paremini. Arendus väidetavalt juba käib veebruarist saati.

Lõpetuseks sooviks tänada ka Elioni töötajaid, kelle abiga sai pisut selgem pilt Eesti tulevikust 3D rinnas maalitud.

Risto Tehnikanurk

Täna on üks äärmiselt imelik päev. Nimelt kirjutan ma siia mitte tahtest enda arvamust avaldada vaid igavusest ja võibolla ka pisut masendusest. Samas teema jääb siiski positiivseks seega pole teil mõtet kohe kähku akent kinni lükata. Juttu tuleb ka minujaoks ühest parimast filmist ehk Inglourious Basterds. Ma usun, et alustakski sellest, siis peavad inimesed vähem otsima kohta kust lugema hakata. Kõik siis ilma spoileriteta nagu alati. Lisaks veel ka päeva mõttetera.

Sai siis külastatud Inglourious Basterdsite klubi esilinastust eelmise kolmapäeva õhtul. Märkusena siis, et ma ei viitsinud sellest kirjutana kuna ööbisin sel ajal 2 ööd tuttava pool paguluses ja polnud eriti vaba aega selleks. Nüüd aga kus kõik mõtted on peast läinud võib sellest rääkida. Olles ise tuttav Tarantino loominguga ootasin ma seda filmi juba kuid, arvatavasti ka paljud teised kaasmaalased. Kõige lihtsam viis sinna ka naine kaasa sebida oli vast öeldes talle, et Brad Pitt on peaosas… see selleks. Film ise siis rääkis Ameerika erirühmast keda kutsuti bastersiteks (tõprad), kes koosnesid juutidest ning kelle eesmärk oli tekitada võimalikult palju kaost Saksamaa poolt okupeeritud Prantsusmaal. Lugedes selle filmi kohta kriitikat olen tabanud mitmeid, kes kurdavad ebakorrektse pealkirja üle, kes kurdavad pikkade dialoogide üle ja kes ajaloolise mittekorrektsuse. Paraku jääb neist mulje nagu nad poleks kunagi Tarantino filmi külastanud aga noh eks see ole nende mure. Paraku ei suuda ma küll öelda midagi muud kui ainult kiidusõnu.  Film on täpselt see mida võiks Tarantinolt oodata – äärmiselt avameelseid ja julgeid tseene (mõned võivad neid võikateks tembeldada), palju ootamatust ja loovaid dialooge. Vahelduseks võib öelda, et see film tõesti suutis mind üllatada. Viimase aja hollywoodi filmidega on nii tüüpiline kõik… mõne filmi alguses võid sa juba aimata ära kuidas kogu filmi ülesehitus on ja millega see lõppeb. Sa tajud tulevaid kohti ette juba mitmeid minuteid ette. Seda aga kohe kindlasti ei saa öelda selle filmi kohta – ootad ehmatust ja saad romantikat, ootad armastust ja näed surma, ootad surma ja näed lendavaid sigu. Ühesõnaga asi on vaatamist väärt. Film oli lausa niivõrd hea, et kogu publik aplodeeris selle üle filmi lõpus. Saalist lahkudes oli mul selline tunne, et läheks uuesti leti äärde ja ostaks uue pileti seda vaatama, paraku oli kell aga peaaegu pool 1 öösel kui esilinastus lõppes

Tooks ära ka päeva mõttetera. Miks peab reaalsustaju niivõrd haavav olema, eriti kui see paneb sind käituma nii nagu sa ei hooliks ja üritama ignoreerida seda mida sa tegelikult tahad? Hetkedel mil peaks olema õnnelik hea seltskonna üle oled hoopiski kurb selle üle, mida mõistus ei luba sul saada.

Niipalju siis praeguseks, homme juba samal ajal vaatan ma G.I. Joe esilinastust, mis arvatavasti pole küll väärt mainimist selle kõrval aga ajaviide sellegi poolest

Bonjourno everyone!!

Risto Elust enesest, Filmikriitika

Minu tänast päeva võiks võrrelda Top Geariga. Nimelt pidin saama ühest linna otsast teise sõbrannale külla. Täpsemalt siis mustamäelt lasnamäele ja teepealt pidin kummikomme ostma. Ütlesin endale, et how hard can it be ja sealt läks minu päev juba oma teed edasi.

Planeerides minekut mõtlesin, et ei viitsi trolliga minna ja jäin ootama kui 15:00 esimene nr 11 ekspress väljub. Plaan oli lihtne:

• 14:45 jalutan kodust välja magistrali kummikommide järgi
• 15:09 astun nr 11 peale lepistikust
• 15:27 astun nr 63 peale hobujaamast
• Kusagil 15:50 oleks sõbranna ukse taga olnud

Mis aga tegelikult juhtus oli hoopis teine ooper. Kodust sain küll välja 14:45, jalutasin magistrali, teepeal kohtusin ühe vene keelt kõneleva noormehega kes mult raha üritas välja pressida, nuh mis seal ikka… See just eriline takistus polnud. Palju suurem takistus oli magistralist õigete kummikommide leidmine ja kassajärjekorrast jagu saamine. Kes siis ei tea siis seal on kombeks 1-2 kassiiri tipptunnil.

Nuh kõigest sellest jagu saadud jõudsin ka õigeks ajaks peatusse, isegi hea 7 min varuga. miskine minut-kaks hiljem tuli nr2 troll kuid ma ei viitsinud trollis loksuda ja ootasin edasi. Ka nr3 trolli lasin mööda sõita endast… Siis aga kui juba 11 oleks pidanud tulema ei olnud seda kusagilt võtta. Mingi hetk hiljem avastasin, et on pühapäev ja täna ei peagi ekspress käima. Ok mis siin ikka, kokku seisin 15min peatuses ja sain 2-ga linna.

Trollis olleks hakkasin veel tippima sõnumit, et ma jään hiljaks. Selle suutsin ma alles neljanda korraga ära saata. Esimene kord saatsin valele numbrile, teine kord mõtlesin järgi kumb number on õige ja saates sõnumit ootasin, et tuleks kontakti numbrite valik ette… Niipalju sellest, mul oli varemalt SMSi number käsitsi määratuds. kolmandal korral muutsin käsitsi valiku ära, kuid ei märganud, et tavakõne ja SMSi number oli profiilis erinev… Seega saatsin järjest 3 korda ühele ja samale mitte-töötavale numbrile sõnumi. Neljanda korraga läks õnneks.

Nuh seejärel oli aeg trollipealt maha tulla, kuna ka 63 pühap ei käi siis pidin nr 5-ga minema. Otsustasin väljuda Vabaduse väljakul, et kiiremini peatusse jõuda. Ainuke viga oli selles, et ma ei teadnud kummas vabaka peatuses 5 peatub, mina muidugist jalutasin valesse ja hakates teise jalutama vihises 5 must mööda. Noh mis siin ikka, läksin siis Viru peatusse ootama ja hakkasin kirjutama seda postitust siin. Samal ajal peatuses aga vedeles kõige lakutum inimene Tallinnas vast… Kogukas homo oma täies hiilguses. Mis siin ikka, kirjutasin seda blogi posti edasi kuniks buss tuli. Ka bussipeal kui lõpuks istuma sain sai seda edasi kirjutatud.

Lõpptulemusena läks mul 25 minti kauem plaanitust kohalejõudmine aga noh vahest juhtub. Vähemasti oli kõik järgnev äärmiselt tore ja päev läks korda täiel määral. Kojutulek oli juba tunduvalt lihtsam kuigi ootamist oli taaskord palju, nt sõitis silme eest troll ära ja ka bussi pidin üle 10min ootama. Lisaks veel suutsin end pisut lolliks teha kui üritasin 17 peale minna, poolel teel aga meenus, et see ei peatugi siin vaid lihtsalt punane tuli oli. Kusjuures mingil hetkel suutsin pisut piiluda ka meie verivärsket vabaduse platsi, mis nägi pimedas täitsa kena välja. Kõige muu kohta valges aga kehtib endiselt hiidfallose reegel varemast postist. Lõpuks siiski sain kenasti koju, tegin ühe korraliku õhtusöögi ja vaatasin veel mõned osad knight riderist. Selle teksti kirjutamise kusjuures lõpetasin ka kodus telefoni peal. Lõpetamise hetkel oli kellaaeg 4:48 hommikul

Risto Elust enesest, Huumorinurk

Täna tuleb siis vahelduseks hübriidnurk kus saab kõigest korraga ühes suures puntras räägitud. Üledoos igale normaalselt mõtlevale kodanikule. Ausaltöeldes kirjutaks isegi veel kirjumalt kuid üritan vähemalt hetkel veel hoida oma hingeelu siit blogist eemal ja kajastada pigem naljakaid juhtumisi ja ühiskonna valupunkte. Tegelikult pidi see post juba valmima ammu aga eks selle valmistamine ja lihvimine on võtnud omajagu aega. Esimene päev küll tuli uni, teise päeva põhjust ei mäletagi ja hetkel kirjutamise ajal loodan, et tänasega saab tehtud.

Alustaks juttu siis rannasaagadest. Pühapäevane rannaskäik kujunes üpriski huvitavaks. Infomüra vähendamiseks räägiks küll põhilistest. Esimene veeskäik kui tuttavaga kohe alguses läksime otsustasime üks hetk poi kinni püüda ja pisut teda ahistada. Mõni meeter enne poid aga ujus meile vastu tampoon mis meist võitu sai ja me naasesime kaldale. Tunnike hiljem sai tehtud järgmine katse vette minna, see ka õnnestus, isegi poi sai vallutatud. Tagasitulles aga mõned meetrid enne rannajoont üllatas meid kellegi pesukaitse mis vees vastu ujus. Puhta ranna terviseks! Esmaspäevasest rannaskäigust aga niivõrd palju polegi rääkida, hunnik sääsehammustusi, mõni surnud putukas ja päikest varjavad vihmapilved olid põhiteemaks. Kõike seda siis kakumäe rannalt.

Edasi võiks äkki rääkida meie vabadusefallosest. Ma küll endameelest pole siin selle kohta arvamust avaldanud aga minumeelest oli läbikukkunud projekt juba sünnist saati. Esimene mõte projekti nähes oli ohissand kui jube ja mitte-eestlaslik ta on. Peal valmimist oli minu aju ülekoormatud erinevate juhtumitega selle ümber – küll viibisid paneelid, küll läksid paneelid kollaseks, küll vahetati kollased paneelid ära ja siis avastati, et ka laos olevad olid defektsed, edasi juba pime sammas ehk kui vesi sai sambast jagu, sellele järgnes kui vesi sai taga olevast muruplatsist jagu jne. Ainukene asi mis minu silmis positiivseks on jäänud on esindusväljaku kujundamine ja maaalune parkla, millest küll on kahju peale seda kui avastati iidsed müürid maa-alt. Täna platsist mööda sõties aga avastasin, et Hiid-Fallos juba arendab oma suguvõsa ja vabaduse samba äärtesse on kerkinud oma tosin või rohkem Pisi-Fallost. Need siis arvatavasti kujutavad endas lampe aga no kas tõesti ei suudetud seda vähekegi ilusamalt lahendad. Kahjuks pilti veel küll ei saanud neist kuna kiire oli aga küll kunagi jõuab. Kahju lausa eestlane olla nendel aegadel.

Tänase huumorinurga teosena võiks tuua välja ühe äärmiselt geniaalse video. Mind vähemasti suutis küll naerma ajada. Võibolla küll hindan seda videot üle kuna tegu oli ühe lähedase sõbranna lemmikvideoga mingil hetkel (originaal siis, mitte paroodia ikkagist )

Pildipagasist võiks tuua huvitava pakkumisele kõikidele kellel on oma katustega hädasid. Las siis lapsukesed saavad ka tasuta reklaami, tasuta abi mõnelt eestlasest sõbralt nad ju küsida ei oska =)

Ja tänaseks mõttekohaks oleks, et Slobodan Riveri tüdrukutele ei meeldi kui neid blenderisse pistetakse. Ei usu? Pange kõlama nende lugu Surrounded ja kõrvad kikki. Tegelikult ka juutuubist leiab selle loo.

Ühesõnaga need kes julgevad need võivad mind kohata neljapäeval MM Sõprade Tuur 2-l kusagil vedelemas. Kultuur on lähedal taaskord =)

Risto Elust enesest, Huumorinurk

Kas teile ei tundu, et ootamatud ja läbimõtlemata asjad lõppevad alati huvitavalt? Mulle küll tundub. Neljapäeval kui sai sõbraga mindud tiigi äärde õlut lürpima ja politseiautosid loendama mis meie nina eest mööda vihisesid üllatas meid kõne ühiselt tuttavalt kes pakkus välja telkima mineku peipsi äärde. Nuh mõeldud tehtud ilma küsimusi esitama, pakkisime asjad kokku (loe: mina pakkisin, sõber lihtsalt vedeles ja tuli kuupealt kukkununa) sai kusagil 6st Tallinnast liiklema hakatud. Vahepeal oli ka sihtmärk muutunud – kui päeval mõtlesin, et saan õhtapoole tuttavatele öelda, et ma ei tea kus ma end täna jõin aga üle järve paistab vene karu siis nüüd oli sihtmärgiks Nõva lähistel olev järv RMK aladel. Lubati meile liivakallast, peldikut, lõkkeplatse  ja mõnusat olekut. Muidugist esmalt pidime me kuidagi sinna jõudma, see aga ei osutunud kõige lihtsamaks.

Nuh sõit nagu sõit ikka. Alguses varundasime Tallinnast piisavalt kütust õgardist E30-le (vigane plokikaane tihend on täitsa huvitav), käisime poes (korvi sai valdavalt vinkude, krõpsude, vee ja muu nodi asemel hoopis alkohol) ja asusime teele. Sinna sõites avastasime, et E30 on piisavalt madal, et pea enamus ajast laes oleks. Peale üüratut vahemaad jõudsime kusagil poole 9x kohale, kahjuks aga mitte õige järve äärde vaid Nõva linna kus me olema ei pidanud. Uurisime nati kohalikelt teed kuna meie giid Tallinnast oli kadunud ja ei teadnud eriti enam meid juhatada. Nuh lubati ka temapoolt meile ilusat randa ja RMK alasid ning avastasime, et pidime minema sama teed tagasi kust me tulime mõned kilomeetrid. Nuh leidsime ka järve ülesse, väidetavalt pidime sõitma paar head kilomeetrit metsavaheteid enne kui oleksime pidanud jõudma liivarannani. Asi milleni jõudsime me aga oli suur tee peale seda kui me järvele mööda metsavahe teid olime ringi peale teinud. Nuh lõpuks maandusime lihtsalt RMK telkimisalale. Kohapeal ootas meid juba 2 potsikutäit vihmausse ja vaklu laste mehu purkides ning õnneks ka toredate metsavahtide poolt jäetud lõkkepuud.

Ega alguses väga väärt rääkimist polnudki midagi, telkide kokkupanek oli väga pingeline. Tegime siis rallit, mina üksinda topeltkeerulise ja suure telgiga, sõber kes pidi minu telgis ööbima üritas lõket püsti saada ja teise telgi tiim kui paarike panid oma telki kokku. Lõpptulemusena sai minu telk kokku peale 15-20 minutit näputööd ilma viperusteta ja üpriski perfektselt, nemad vaidlesid siiani kumb vai kuhu läheb Miskine pool tundi hiljem sai ka nende telk mingil määral ülesse.  Edasi läks kõik lepase reega – pudel lahti, tühjaks, prügikasti. Sedasi siis varajaste hommikutundideni kuniks seltskonna 2 vägilast (peale minu) piisava svipsi all mürama hakkasid, auto katusel tantsisid ning kirvekangelasi mängisid Nuh ega ma ka päris papist poiss polnud aga koffeiinist ka päris mitte – seega kusagil enne 5 otsustasin, et nüüd oleks aeg külili keerata, mida küll mul eriti teha ei lastud kuna mõnel meist sai jook otsa. Lõpptulemusena üritati mult minu kaua hoitud rummi välja pressida. Kangekaelne nagu ma olin ei andnud ma seda välja leides, et nad on piisavalt kinni juba… nuh see lõppes olukorraga kus ma nägin esimest korda elus kuidas inkasso töötab. Tullakse kirvega telgi katte juurde ja küsitakse viisakalt rummi Ka see neil läbi ei läinud kuid lõpuks andsin tingimusel, et nad mu rahule jätavad ning sain lõpuks magama.

Huvitav kes küll ütles, et hommik on targem kui õhtu. Tundus pigem nagu sõda oleks üle käinud, õnneks küll mitte minu peast kuid plats oli küll pisut varemetes. Koristades kähku esmase prügi ära suundusin WCsse, mis kujunes omapäraseks jalutuskäiguks. Nimelt peale maadeldes mõnda aega hommikuselt näljaste parmude ja sääskedega üks hetk kuulsin suminat, mis oli tuttav eelkõige harivatest kanalitest nagu Animal Planet. Arvatavasti oleksin peaaegu mõne roomajaga kohtunud kuigi ma teda ise ei silmanud, otsustasin siiski kaugemalt mööda minna. Nuh järgmiseks hommikuseks üllatuseks oli kui nägin kus oli kirve vars vedeles kusagil laua taga maas… mõne tunni pärast kui ka teised koristamislainele jõudsid leiti ka tera kaminast ülesse. Edasine oli juba mõistatusmäng mis jäänused millise puu küljes kellele kuulusid.  Edasiseks probleemiks tegelt sai äikesetorm mis kiiresti meie poole ligines. Alguses mõtlesin lolli peaga, et äkki on tegu mõne ehitusega ja ei hakanud end liigutama. Siis aga kui lõpuks vihm kohale jõudis oli jama laialt. Telgi ette hakkas kogunema järv mis tahtis mu telki elusast peast ära süüa. Ka muusikat ei saanud kuulata kuna sademed olid niivõrd tugevad. Selle aja siis vedelesin msnis oma uppumise üle karjudes.

Edasine sealt oli juba suht lihtne… pakkisime läbimärjad ja mudased telgid kokku prügikottidesse ja viisime koju. Teepealt käisime nõvalt poest läbi vett ja toorest vinkut toomas pohmalistele ning mul kahjuks hakkas viimasel hetkel varem peidetud olnud originaalid külmikust silma.  Edasine oli juba lihtne kojusõit. Teepeal saime teada, Hr Robi jõudis koju peale seda kui Dr Krooks ja Proua Robi olid linnapeale litsi lööma läinud. Robil nimelt tulid koduteel väikesed probleemid ja pidi haiglasse minema, õnneks sisse ei pidanud jääma. Koju jõudes sai mõne aja pärast veel läbi käidud hessist pisut tortillatp ugimas ja ülejäänud aja kulutasin telgi pesemise peale ning  tuleva nädalavahetuse Pärnu-tripi planeerimisel abiks olemisega. Nüüd siis veel vaja välja mõelda kas rumm, õlu või viin =)

Lisaks veel koju jõudes avastasin, et forumcinemas on uue klubiprogrammi teinud ja ma olen kinofänn kes üritab kinoguruks pürgida. Vaja veel 12 piletit osta aasta jooksul ja tiitel on minu. Arvestades mis filmid sügisel tulemas on ei tohiks see vast probleem olla (Inglourious Basterds, G.I. Joe: The Rise of Cobra, Year One, Gamer, The Final Destination 3D, Shutter Island, Surrogates, 2012, The Twilight Saga: New Moon, Zombieland). Ühesõnaga saab huvitav olla… ei tea palju neist filmidest siis näha saab. Igastahes see guru tiitel saab minu omaks. BTW tegelt peaks mainima, et väga kaval samm arvestades, et solarise keskus avatakse üpriski varsti cinamoni kobarkinoga kus hinnad on tunduvalt odavamad, vähemasti kui Tartu näidet vaadata.

Muide millega on kõige parem ilukilpi auto külge kinnitada? Jah, arvasid õigesti – nipukatega!

Risto Elust enesest, Fotopank, Huumorinurk

Nagu näha siis viibib mõneks ajaks brüno vaatamine aga samas ei viibi mu mööda Eestit ringi luusimine. Tuttaval siis nimelt tekkis vajadus libedakoolitus sooritada ja sai võetud ots pärnusse. Pole ausaltöeldes ammu juba niivõrd varakult ärganud kuid õnneks sain ülesse ja 7st olime juba teel.

Lõpptulemus oli see, et mind visati pool 9 kusagil pärnu kesklinnas maha koos sõbra naisega, kuniks tema siis oma libedakoolitust tegi. Minu üllatuseks polegi sellisel kellaajal midagi Pärnus teha – kogu linn oli välja surnud… isegi kohvi polnud kusagilt võtta ja jalutasime lihtsalt sihitult ring. Teepeal avastasime ühe Jaguri uunikumide näituse kuid miskil põhjusel vaadati meile üpriski kurjalt otsa kui me sealset uudistama läksime. Lõpptulemusena sai lihtsalt parki maha istutud ja oodatud kuniks linn pohmakast toibub. Edasi 11 olime juba kurikuulsas Pärnu rannas ja täitsa tore oli. Pisut palju pilvi oli küll peaks mainima ja üpriski suur tuul, kuid see-eest olid lained mõnusad. Muide linnas jalutades vähemasti mulle tundus küll, et Pärnus on naised kenamad ja neil on lühikesemad seelikud

Järgmine samm reisil oli Valgeranda ujuma ja päevitama minek. Peaks mainima, et rannas käik oleks äärmiselt lõbus kui igal pool sellised rannad oleks. Esimene koht kuhu otsustasime maanduda otsustus meile saatuslikuks… nimelt kõva tuul ja äärmiselt peene liiv ei käi kohe mitte kokku. Järgmisena leidsime kaugemal ühe lohu pisut rohkem metsaääres kuhu tuul niivõrd ei trüginud. Seal juba sai päikest võetud, sipelgatele massihaudu ehitatud kes meid koguaeg tüütasid ja ka elus kuid pisut räsitud parm sai neile sinna sisse visatud närimiseks. Tegelikult võis Valgeranna mulle ka saatuslikuks saada.. ei oska veel kommenteerida kui ära näo põletasin. Tulevikuks aga avastasin, et seal on väga korralik [seikluspark], mida kavatsen ka kindlasti külastada.

Päeva pähkliks sai aga siiski napilt 10,000 EEKist ilma jäämine. Nimelt koju jõudes avastasin, et me olime pisut aega peale Sky Plussi jälitatavat olnud samas kohas kus temagi. Selleks oli siis Plekoltee 24h baar mille sildist oli jälitatav otsustanud pildi ülesse panna Sky plussi twitteri kontole. Sattusime sinna siis kui juht otsustas pisut jäätist närida statoilist ja parkisime täpselt sama sildi ette. Vot siis sulle elu keerdkäike… oleks praegu võinud kõigile lugejatele välja käristada mõne õlle Beer House’is Aga võta näpust, nüüd ei saa.

Ühesõnaga homme jälle Tallinnast välja, seekord siis Juuru tuttava sünnipäeva tähistama. Eks näis mis seal juhtuma hakkab ning mida tulev nädal toob.

Risto Elust enesest, Fotopank

Eile kui ütlesin, et plaanin midagi huvitavat kirjutada tänasest filmielamusest, lootsin, et mul on rohkem millega seda filmi kirjeldada. Tegu on vaieldamatult hea filmiga kuid ma ei saa öelda, et seal olid äärmiselt võimsad arvutiga tehtud effektid kuna neid polnud. Sama võiks öelda ka erinevate tulevahetustega – nad justkui olid olemas, kuid nad olid sümboolsed ja mitte üle paisutatud nagu enamus filmides on tavaliseks saanud. Sisu oli äärmiselt hea kuid vahest mingitel hetkedel filmis oli raske aru saada kes on kelle poolt, kellega koos ja mis nende eesmärgid olid – seda juhtub kui on tegu vanade filmidega kus kõik inimesed peale nägude näevad üpriski samasugused välja, ka autod on kõikidel ühesugused mustad ja otse masstootlusest. Samas kõike seda öelduna ei saa siiski filmi laita, tegu üpriski huvitava filmiga. Siiski järele mõeldes tooks ühe asja mis kohati häiris… eriti lõpupoole – tundus nagu filmi tootmise ajal oleks vahetatud kaamerameeskonda… mingist hetkest tundusid kaadrid tehtuna high-speed kaameratega nii 100fps või enama juures… liikumine oli küll loomulik aga samas pisut liiga sujuv ja kahtlane.

Public Enemies [IMDB] << ise vast julgeks hinnata selle filmi kusagil 6,5/10-st, kuid võibolla pole ma lihtsalt selle žanri peale asine kommenteerima.

Kusjuures kõrvalist möla ka juurde. Täna nägin ma vist küll kõige hirmuäratavamat trollijuhti oma elus. Nimelt oli tegu vanema meestrollijuhiga, kellel oli pikad poole seljani kohevad äärmiselt heledad juuksed ning kusagilt eest paistsid mustad ja üpriski pikad vunktsid välja. Ok tänaseks aitab….

Bye-bye blackbird!

Risto Filmikriitika

Ja ongi nii… käidud ta mul on. Kahjuks küll seekord ei saa viimasel päeval sellest vadrata nagu eelmine kord kuna saab ainult ühel päeval mindud kuid muljeid sellegipoolest omajagu. Kõige jubedam vast ongi see, et ma ei julgeks kellelegi soovitada kindlalt sinna minna.

Sellel aastal kõige suurem viga ongi, et tegu on SÄÄSTUõllekaga. Esimene asi mis kohe sellele viitab on uste avamine – nimelt toimus see alles 17:00 mis on 2h hiljem tavalisest. Järgmise asjana märkasid külastajad, et kavasid enam ei antud tasuta vaid nende eest tuli 5 EEKi välja käia. Platsil ringi jalutades tuli kohe ka välja, et telgid on tunduvalt hõredamalt, paljud vanad olijad on puudu ning mõned äärealad kus vanasti elu käis on üldsegist maha jäetud.  Isegi Saku polnud oma telki tänavu välja pannud. Järgmise üllatusena mulle isiklikult tuli kui oli aeg WC-sse minna – nimelt soovisin testida seda uut ja üllast miljonipeldikut. Sinna jalutades aga järsku haaras üks naisterahvas kratist kinni ja ütles, et pilet maksab 10 EEKi mispeale otsustasin vanas heas sinises boksis käia. Esimesel päeval on see  küll suhteliselt viisakas aga tulevatel päevadel varematest kogemustest võin öelda, et see pole kõige meeldivam. Kusjuures veel üks väga märkimisväärne säästuõlleka tunnus on see, et lavasid kus möll toimub on tunduvalt vähem ning ka paremate artistide nimekiri on hõredam.

Muidugist oli suureks faktoriks ka ilm. Kui alguses oli ilm üpriski hea siisühel hetkel hakkas padukat sadama. Mina oma seltskonnaga sain küll ühe baltika müügiputka varju alla kuid suhteliselt naljakas oli vaadata jooksvaid inimesi. Lisaks veel kõigele sellele pole ka tulevad päevad eriliselt vihmavabad. Lausa kahju hakkab neist õlleka külastajatest kes neljap muumit vaatama kipuvad. Nimelt lubas vähemalt reedeni järjest padukaid. Õnneks küll kõigil moby külastajatel läks hästi ja nemad ei pidanud eriti vihma taluma.

Nüüd aga peo pärli, Moby, juurde. Tegemist oli vaieldamatult ühe parima etteastega mida Eesti publik see suvi nägi. Ma ei tahaks nüüd küll piire või võrdlusi Madonna kontserdi, laulupeo või Limp Bizkitiga tuua kuna igal inimesel on oma maitse ja omad eelistused, ning pealegist on tegu erinevate valdkondadega. Kontsert oli äärmiselt hästi läbi mõeldud ja saime oma raha eest kohe kindlasti rohkemgi kui me väärt olime. Pole ammu näinud kui kõik laulukaare alune on kontserdi pärast jalule tõusnud ja kaasa laulmas ning plaksutamas. Kahjuks kardan küll, et kolmapäev oligi õlleka kõige suurema külastatavusega päev sel aastal. Mingil hetkel saab kusjuures ka Moby videosid õllekalt mu juutuubi kontolt näha kuid nendega arvatavasti enne lähipäevi ei tegele. Igastahes häbi neile kes ei vaevunud tulema… kahetsege! Kõrvalise märkusena tahaks veel mainida, et üllatav oli kuidas Meie Mees üritas Mobyga võistelda. Nimelt olid mõlema kontserdid suhteliselt samal ajal, MMi oma küll kestis kordades kauem aga siiski. Olin ka korra MM’i kontserdil taga murul kuid paraku moby tiris mind siiski sealt ära. Kahju pisut, oleks tahtnud nende uusi lugusid kuulata.

Ok praeguseks kõik minupoolt, miskise 24h pärast vast jälle kui ma juba tulen Public Enemies esilinastusest rääkima. Räägiks ka Brünost kuid kahjuks ei olnud CC Plaza ja Forum Cinemas piisavalt võimekad tekitamaks neljapäevast esilinastust sellele filmile. Sellest aga vast saan juba järgmine nädal rääkida kui mõnele tavalinastusele pubekate seltsi julgen minna toda vaatama.

Risto Elust enesest, Fotopank

Jube… täna üle paari päeva Tallinna jõudes avastasin ma end olukorrast kus ma ei tahtnud lihtsalt enam linnas olla. Seljataga oli 2 päevane eemal olek Püünsi kandis tuttava juures sünnipäeva pidades mis küll väga huvitaval kombel pikali venis, sellest aga pisut hiljem. Esimene asi mida Tallinnas nägin oli tedre peatuses posti taga kiirust mõõtev miilits. Järgmine hetk sai kohe tunda reostatud ja hea, et mitte veel roheliselt hõõguvat linnaõhku… ja lisaks veel kõik need ummikud ning muud jubedused. Tahaks kohe kähku siit linnast minema minna mõnda maakohta aga kahjuks pole sellist võimalust…

Nüüd aga sünnipäevamelust… Asi algas kenasti reedel teavitusega, et mind on ootamas 72 pudelit kesvamärjukest Püünsi kandis mis siis pidid tagama sõbra rahuliku sünnipäeva veetmise. Nii huvitav kui see ka polnud aga mõne aja pärast hakkasid erinevatest nurkadest viinapudelid üksteise järel välja veerema – küll mõni diivani tagant, teine kusagilt sügavkülmast, kolmandad kusagilt nurgas olnud sokiriiuli vahelt. Esimestele hommikupohmadele järgneval päeval vastati juba 9 paiku uute viinapudelitega ning peagi joosti poodi järgmiste järgi. Tagasiteel poest vajus kogu seltskond randa viina manustama ning kella 12 oli juba mingi osa seltskonnast taaskord mälus ning vajusid magama…. ja mina jäin verandal omaette päikest võtmas kuniks kõik oma verivärskeid promille välja magasid (mitte-eriti-viina-armastaja-nagu-ma-olen). Täna hommikul lõpuks (2 päeva eemal kodust) koju jõudes avastasin, et ka võtmed olin maha unustanud… need leiti kusagilt voodi tagant nelipacki kile seest – täitsa huvitav kohe kuidas see sinna sattus.

Aga nuh ega kõik ka halb pole, nüüdseks juba HOMME algab õllesummer! Seekord küll 5-päeva piletit ei ostnud kuid kavas siiski arvatavasti kolmapäeval minna mobyt kuulama. Soovitan ka teistel, tegu siiski väärt üritusega. Lisaks veel sel nädalal linastuvad ka 2 äärmiselt väärtuslikku filmi - Brüno IMDB ja Public Enemies IMDB. Endal juba piletid bronnis viimasele neist esilinastusele kuid annan lootust, et täna hommikuks ka Brüno esilinastus müüki ilmub ning ka need piletid siis kavatsen omandada. Parimal juhul näen veel ühel päeval 2 väärt esilinastust ära aga eks juba siis karjun uuesti.

KAS SINA TEADSID, ET KONDOOMIDELE KEHTIB AINULT 9% KÄIBEMAKS? Mina ka enne tänast ei teadnud

Risto Elust enesest, Filmikriitika, Huumorinurk

Jah täpselt, ma lihtsalt ei viitsi enamasti püsivalt blogida sedasi, et kõik ka viitsiksid lugeda või aegajalt piiluda siia. Kes küll aga ennast huvitatuna tahab hoida võib endale minu RSS voo arvutisse kuvama panna. Samas praegu vaadatud film mind lihtsalt sundis siia kribama.

Alguses ma mõtlesin, et  ma ei kirjuta siia hoiatust kuid siiski igaksjuhuks otsustasin, et kirjutan. Kes The Misti nimelist filmi veel näinud pole ja soovib seda kunagi teha võiks järgmise lõigu lugemata jätta!

Kuidas teile meeldiks, kui te oleksite pidanud päevi olema kinni kaevanduskeskuses mille ümber on paks udu ning te teate, et selle sees on miskised kohutavad olendid kel õhtusöök veel söömata? Lisame sinna usuhullu vanamutikese, kes rahvast end järgima ajab ning neid ässitab elusast peast inimesi ohverdama. Koogi peale moosi saab ka – mingi hetk põgenedes sealt leiad oma naise ämblikuvõrgu sisse ehituna oma maja külje pealt ning siis põgenedes kriisikoldest (ärme unusta, et kõik on paksu uduga kaetud) saab kütus otsa ning otsustate, et teete kõik suitsiidi, et piinadest pääseda ning seejuures peale enda poja ja kolme inimese mahalaskmist avastate, et endale kuuli ei jätku. Oh ja lõppeks sellega siis asi, filmi peaosa mänginud Thomas Jane jookseb aga seejärel välja lootes, et teda tapetakse mõne olendi poolt, kahjuks aga järgmine asi mida ta näeb on sõjaväe päästeüksused mis võõramaised olendid olid alistanud ning päästsid ellujäänuid.

Kas sina suudaksid peale oma poja tapmist edasi elada? Ma kahtlen, et mina suudaks. Filmiks siis oli The Mist IMDB ning annaks siis juba ka kohustuslikult talle hinnangu. Filmile endale võiks anda nii 5,5/10-st kuid tänu lõpule ei anna ma ei rohkem ega vähem kui 7,5/10-st sellise filmitöö eest.

Tänaseks siis spoileritest ja filmimölast aitab. Lähiajal küll nimõndagi huvitavat kinodesse tulemas nagu Brüno, Inglourious Basterds, Gamer ja veel nipet näpet seega on filmidest saab ka tulevikus rääkida kui midagi muud vahepeal ei aja mind arvutisse. Seniks aga ilusat suve ja ärge end liiga ära põletage nagu mina äärepealt tegin.

Risto Filmikriitika